17 veebr. Lilou Mace – Intervjuu Anita Moorjani | 38:19
Selles videos:
- Jah, seda mõtlengi kui ütlen, et oleme kõik üks, kui oleme teadlikkuses. Koht, mis ei ole meie keha, kui me ei oma enam keha, seal oleme kõik ühenduses, kõik oleme üksteisega seotud. Sellepärast ongi seal täielik mõistmine kõigest, kõigi tunnetest, kõigest mida nad mõtlevad, kõigest, mis pani kedagi midagi tegema. Seega on täielik empaatia ja kaastunne, sest me oleme ühenduses ja teame kõike. Oleme osa ühest hingest või teadlikkusest. Oleme kõik osad ühest teadlikkusest. Nii see tundus.
- Huvitav on see, et aeg on seal teistsugune (teispoolsuses), see ei ole lineaarne. Isegi mälestused, mida saaks tõlgendada eelmisteks eludeks, tundus nagu need oleks kõik samal ajal toimunud, siin ja seal.
- Minu jaoks on tervislik elustiil see, kus inimesed on ühenduses endaga, nad on autentsed. See ei hõlma ainult nende tegemisi, see on kõiges, kõik mida teed ja sööd. See tähendab, et sa ei pea pidevalt inimeste arvamuse peale mõtlema, sa ei pea pidevalt midagi taga ajama ja kiirustama. See tähendab usaldamist, et kõik, mida tegema pead on olema sina ise. Keha teab, mida sööma pead, selle usaldamine, see käib toidu ja tegemiste kohta, südame kuulamine.
- Tingimusteta armastus on see kui armastad kedagi nii palju, et see mida sina neile tahad, oleks see, mida nemad endale tahaks. Ja kui see mida nad endale tahavad ei ole päris see, mida sina suhtest tahad, siis tingimusteta armastus enda vastu, lubab sul sellest suhtest lahkuda.
Lilou Mace intervjuu Anita Moorjaniga – Kas elu peale elu on olemas?
Lilou Mace interview with Anita Moorjani – Is there a life after life
Tõlge videost:
Lilou: Tere kallid kaasloojad, Lilou siin. Olen Glasgows koos Anita Moorjaniga, tere.
Anita: Hei Lilou, mul on hea meel sind esimest korda päriselt näha.
Lilou: Jumal küll, hea on sind näha siin Glasgows, homme toimub siin “i Can” konverents ja nii kui sisse astudes sind nägin, siis oli tunne nagu teaks sind juba ammu, see oli imeline tunne, peale kõiki neid Skype intervjuusi, mida teinud oleme.
Anita: Jah, need Skype intervjuud olid imelised, ka mina tundsin, et tean sind. Kui sisenedes sind nägin, siis oli kohe hea meel, tundsin su koheselt ära.
Lilou: Sinus on selline armastav energia, mida tunneb ka läbi Skype kõnede. Sinuga juhtus midagi imelist ja see on sinuga pidevalt kaasas, sul on selline hea olemus.
Anita: Oi aitäh. Ma ei oska selle peale midagi öelda. Ka sina kannad võimast energiat endaga kaasas. See on imeline kui rääkisid, et reisisid Manchesterist Glasgowsse ja see kuidas nende intervjuude pärast reisid, see on nii imeline ja inspireeriv.
Lilou: Sinusugused inimesed inspireerivad mind, tunnen, et tänapäeval on väga oluline, et need intervjuud ja sõnumid saaks jagatud. Inimesed elavad läbi raskeid aegu, kellel on vähk, kes kaotab töö, kes kardab tuleviku pärast ning sina õpetad paljut hirmu kohta ja hakkame sellest ka rääkima täna. Sa elasid üle surma lähedase kogemuse (SLK). Võib öelda, et sa paranesid hetkega, imeline paranemine. Surma lähedased kogemused pakuvad mulle huvi. Ma intervjueerin Dr. Raymond Moodyit. Tema andis surma lähedasele kogemusele nime, enda 75a ilmunud raamatus “Elu peale elu.” Intervjueerin teda ja ka Dr jeff Longi.
Anita: Jah. Ma ootan juba neid intervjuusi. Jeff Long, kes on nüüdseks minu hea sõber, tema oli esimene, kes minu loo avalikustas enda kodulehel. Tänu temale mu lugu üldse avalikuks saigi ja jõudis inimesteni nagu Wayne Dyer ning sellest sai raamat.
Lilou: Aasta peale minu intervjuud Wayniga Hawaiil. Tal oli sinu lugu välja prinditud.
Anita: See tuligi Jeffrey Longi kodulehelt. Dr Jeff Long aitas mul seda kokku panna, kuna tema uurib SLK-id. Peale 200 SLKd uurides ütles ta, et minu lugu oli kõige uskumatum, mida ta lugenud on. Seega pani ta selle ülesse enda kodulehele ja paljud said seda lugeda, ning paljud jagasid seda üle maailma. Ja nii see Wayne Dyeri juurde jõudiski.
Lilou: See on nii ilus. Mulle meeldib see. Nende lugude ja sinu juures on ilus see, et oled siin ning naudid elu, oled loodetavasti terve ja elad veel mitmeid mitmeid aastaid. Aga sa räägid asjadest, sellest täielikust teadlikkusest, tingimusteta armastusest, valgus mida tundsid, sellest aja olematusest, tervenemisest, valikutest mis meil on, hirmust milles elasid, tahan nendest kõigist teemadest rääkida, kuna tunnen, et need on olulised õppetunnid siin praeguses elus. Kust me siis alustame, räägi meile kõigepealt, kus enda elus olid ja miks kooma langesid?
Anita: Olgu. Lühidalt öeldes oli mul neli aastat vähk, see arenes punkti, kus langesin kooma ja sel hetkel olid mu musklid juba halvatud ning mul olid välised naha kahjustused. Mul oli vähk kõikjal, kuklast kuni käte ja rinnani. Kopsud olid vedelikku täis ja hingasin tänu hapniku aparaadile. Sel hetkel langesingi kooma. Aga koomas olles olin ma teadlik kõigest, mis minu ümber toimus, kõikidest inimestest ja nende tegudest enda ümber. Olin teadlik arstide meeskonnast, aga olin ka palju enamast teadlik. Tekkis teadlikkus enda elueesmärgist selles elus, sain ka teada, mis on minu vähi põhjuseks. Ning selle mõistmisega sain aru, et tagasi tulles, enda kehasse, et mu keha paraneb vähist. Teadsin, et see paraneb, sest olin selle tekke põhjusest aru saanud.
Lilou: Seega sul tekkis arusaam, lihtsalt teadsid seda, sest tundsid ennast väga hästi. Tundsid ennast väga väga hästi ja teadsid, et kannatad tagasi enda kehasse tulles? Ja endiselt otsustasid tagasi tulla. Sa tegid väga võimsa otsuse.
Anita: Jah, selle taga oli väga võimas otsus. Mul oli valida, kas jään sinna või tulen tagasi enda füüsilisse kehasse. Instinktide järgi tahtsin ma sinna jääda, jääda sinna kohta. Kuna see koht (teispoolsus) oli täiesti imeline, sinna jäämine oli kergem valik. Kuna tundsin ennast nii vabalt ja kergendatult ning mind armastati tingimusteta. Ma pole seda kunagi elus tundnud. Aga siis ärkasin, see oli nagu ärkamine teadlikkusse, kus lihtsalt teadsin, et nüüd kui tean tõde, sellest kes tegelikult olen ja et mu keha paraneb. Ka see, et kohal oli minu isa ja parim sõbranna, nad olid seal kuna ka nemad olid juba surnud. Nemad andsid mulle mõista, et nüüd kui tean tõde, pean minema tagasi ja elama elu ilma hirmuta, teadsin, et tänu sellele teadmisele, et mu keha paraneb. See polnud isegi mitte lootusrikas soov vaid see oli teadmine. Isegi kui alguses tagasi tulles oli mu keha endiselt haige ja vajas aega, et füüsiliselt paraneda, siis sisemiselt, teadlikkuses või kuidas iganes seda nimetad, teadsin, et olen juba terve ja mu keha pidi lihtsalt järgi jõudma.
Lilou: Mitme päeva või tunniga need 21 kasvajat ära kadusid?
Anita: Kuskil 4 päevaga olid need 70% väiksemaks jäänud ja arstid olid hämmingus. Nad pidid natuke ootama, et ma jõudu koguks. Alles kahe päeva pärast said nad hakata mind jälle testima, et leida vähi ja kasvaja seisu. Nad ei leidnud ühtegi jälge enam vähist. Nad testisid mind 5viis nädalat ja ei leidnud midagi.
Lilou: Kuidas nad sellele reageerisid, teadlastena? Tean, et nad saavad üha rohkem selliseid juhtumeid, mõned on sellele avatud ja mõnele see meeldib või küsitakse infot medõdede käest jne. Kuidas nad sellel hetkel reageerisid, nad said vist shoki vms?
Anita: Jah, sel hetkel olid nad päris shokis. Mind jälgis mitu arsti. Üks neist oli minu perearst, kes oli kogu see aeg seal. Ta peaaegu, et tõreles minuga, ütles, et hirmutasin neid sellega. Onkoloog ei osanud minu juhtumist midagi arvata, ta lihtsalt ei osanud midagi öelda. Hiljem kui minu juhtumit uuriti, siis tuldi mitme erineva järeldusega välja. Üks asi, millega kõik nõus olid oli see, et ma olen õnneseen, et elus olen. Kõik nõustusid sellega. Ükskõik kuidas meditsiini raportit vaadata, see näitas, et ma oleks pidanud surema. Aga kõigi põhjused minu tervenemisele on erinevad, keegi ei oska ühtset põhjust öelda. Üks arvab, et see oli tänu naturopaatilistele ravile, see mis mind sinnani oli aidanud. Teine arvab, et asi on keemiaravis, et see aitas mind. Kolmas arvas, et see ei saanud kindlasti olla keemiaravist, kuna olin nii kaugel haigusega juba, et keemiaravi pigem tappis mind, sest see nõrgendab tegelikult sind. Seega oli kõigil eri arvamus. Mina tunnen lihtalt seda, et ma pääsesin millelegi ligi, see oli minu teadlikkuse seisund, see mis mind tervendas, seda arvan mina.
Lilou: Kindlasti oled veel sarnastest juhtumitest kuulnud, sarnased sinu juhtumile. Dr Jeff räägib meile kindlasti tuhandetest juhtumitest, millega tema on kokku puutunud. Onkoloog, kes seal oli… tahan seda rõhutada, kuna seda kirjeldatakse erinevalt, kas see on sama arst, kes ei vasta enam kirjadele, see sama, kes on Hawaiil?
Anita: See kes Hawaiil on, tema nimi on Dr. Peter Ko. Tema lendas kohale peale seda kui minust kuulis. Tema elab osa aega Hawaiil ja Pasadenas, tema kuulis minu juhtumist, sest keegi saatis talle Dr. Longi lehekülje aadressi. Keegi saatis talle selle. Talle saadeti see kahelt eri inimeselt. Dr. Peter Ko uurib hetkelisi vähi remissioone. Esimesel korral ei lugenud ta seda, sest see on pikk lugu, teisel korral (teine inimene saatis veel talle sama loo) aga arvas, et see on märk ja peab seda lugema. Seda lugedes tekkis tal huvi ja ta otsis mind ülesse. Ta helistas mulle ja küsis minu meditsiini raportite kohta. Tahtis, et ma talle mõned pildid skänniks. Dokumendid mis täideti minu haiglasse saabumisel jne. Skännisin need ja saatsin talle. Ta helistas tagasi ja ütles, et testi tulemused olid hirmsad ja ükskõik kuidas neid vaatan, sa peaksid surnud olema. Seejärel lendas ta Hong Kongi, viisin ta haiglasse, kus kõik juhtus, ta vaatas üle kõik minu toimikud ning ta kindlustas, et pole võimalustki, et ma sellest elusalt oleks pääsenud. Ta tegi toimikutest koopiaid ja saatis vähemalt viiele erinevale vähiuuringu asutusele. Ning kõik kinnitasid, et pole kunagi näinud kedagi, kes sellise kannapöörde nii hilises staadiumis vähist oleks teinud.
Lilou: 36 tundi enne seda öeldi, et sul on ainult 3 tundi elada?
Anita: Jah, nad ütlesid, et olen õnnelik kui öö isegi üle elan, nad arvasid, et ma ei elas seda ühte ööd üle. Ütlesid, et järgmised tunnid on kriitilised. Tema kinnitas seda kõike ja nüüd, peale raamatu ilmumist. Ta kirjutas raamatule isegi iseloomustuse ja ütles, et ma peaksin sellest raamatu kirjutama, ning oli nõus iseloomustust sellele kirjutama, et skeptikud väga sõna ei hakkaks võtma. Seda ta ka tegi ja raamatusse see sai.
Lilou: Nüüd on tal kõvasti tegemist sellega.
Anita: Täpselt. Peale raamatu ilmumist on temaga tahetud väga palju kontakti saada. Nii palju, et ta enam ei vasta kirjadele.
Lilou: Nendele, kes pole Anita raamatut lugenud, selle nimi on “Surra, et olla mina.” See on väga mõnus raamat. Koos Wayne Dyeri eessõnaga. See räägib detailselt kõike, mida läbi elasid lapsepõlvest ja sinu kasvatusest kuni praeguseni.
Anita: Jah.
Lilou: Oled vist väga uhke, et raamat valmis ja siin üritusel saad olla, koos teiste Hey House autoritega ja nüüd oled ka sina üks nendest, nimekirja tipus.
Anita: See on tõesti vapustav. See tundub endiselt unenäona, tahan ennast pidevalt näpistada, ma ei suuda seda veel uskuda. Kui raamatu esimest koopiat nägin, peale avalikustamist, ma nutsin, see on nagu lapse sünnitamine. See oli tõesti imeline. Wayne on olnud vapustav. Ta ütles, et see on alles algus, algus millelegi suurele.
Lilou: Ka maailmale. Ilus on see kui kellegil on julgust elada. Sina kogesid seda, sina otsustasid tagasi tulla. Teadsid, et oleks ka sinna võinud jääda, nüüd sa siin räägid, kirjutad raamatut ja vestleme siin, see sõnum tervendab maailma. See asi läheb aina suuremaks, sest inimesed jagavad neid videosid. Video mille eelmine aasta tegime, sellel on üle 300 000 vaatamise, paljud kommenteerivad ja jagavad seda. Wayne Dyer rääkis sellest enda Facebooki lehel ja konverentsidel jne, ning lõppu ei paista. Inimesed võtavad seda sisse, tunnen, et surma lähedase kogemuse juttudega, et need on nii huvitavad ja nendest on palju kirjutatud, ka see meie vestlus siin, see avab inimeste jaoks uue dimensiooni. Nendes juttudes on midagi võimsat, mis meid sügavalt mõjutab, isegi kui me neid isiklikult läbi ei ela.
Anita: Sellepärast ma seda lugu jagangi. Enne kui Wayne minu loo avastas ja enne raamatu kirjutamist, enne seda kahtlesin natuke. Ma ei kahelnud juhtunus, teadsin mis minuga juhtus, aga kahtlusi selle jagamisest, seda kas see aitab inimesi või mitte. Muretsesin, et inimesed võivad mõelda, kui see temaga juhtus, siis miks minuga seda ei juhtu ja inimestega keda nad teadsid jne. Seega ma mingi aeg ei jaganud seda. Aga siis sain aru, et minu eesmärk oligi seda jagada, sellepärast ma tagasi tulingi. Tagasiside maht, mida inimestelt saanud olen, see panebki mind edasi liikuma. Asi ei ole vaid raamatute müügist. Midagi ei muuda mind õnnelikumaks kui inimesed, kes räägivad, et olen nende elu mõjutanud positiivselt, kas siis paraneda või lihtsalt aidanud neid. Olen saanud kirju ja e-kirju, mis on mind nutma ajanud, see mind rajal hoiabki. Mõtlen heas mõttes nuttu, rõõmu pisaraid. See mida inimesed kogevad kui minu loost kuulevad, siis saan aru, et sellepärast ma tagasi tulingi, täpselt selle pärast tulingi tagasi.
Lilou: Lähme nüüd selle tingimusteta armastuse osa juurde. Räägi meile sellest. Kas nägid ennast nagu paljud teised, et tõusid ja läksid tunnelisse, kus sind ootasid pereliikmed vms või oli sinul see teisiti?
Anita: Minul oli natuke teistmoodi, ma ei läbinud tunnelit. Erinevad eksperdid, kes õpivad surma lähedasi kogemusi, neil on omad teooriad selle kohta. Kuna mina ei surnud koheselt, nagu autoõnnetuses või südameatakkiga, nemad tunnevad, et keha lendab läbi mingi tunneli. Minul läks see järk-järgult, kuna olin koomas, see on üks teooria sellest. Vahet pole mis põhjusel, aga ma ei läbinud tunnelit. Tundsin ennast laienemas nagu ma enam ei oleks enda kehas, tundsin ennast kui puhas teadlikkus, hakkasin laienema ja laienema, täites esmaslt toa ja siis kaugemale toast.
Mainisid enne tingimusteta armastust, see oli imeline. Mitte ainult seda, et mind armastatakse tingimusteta, tundsin, et mind armastatakse lihtsalt sellel põhjusel, et ma eksisteerin. Tundsin ka tingimusteta armastust kõigi ja kõige vastu. Isegi neid, kes mulle elujooksul haiget on teinud. Tundsin nende vastu tingimusteta armastust ja kaastunnet. Ning teadmist, et ükskõik, mida nad mulle tegid, ükskõik mida, et nad tegid sel hetkel parimat, mida nad teadsid teha. Ma nagu mõistsin, miks nad midagi tegid. See tingimusteta armastuse tunne, see ei olene sellest, kas sa andestad neile nende teod, see on enamat kui andestamine. Ma mõistan seda, miks nad midagi tegid, seega pole mul midagi andeks anda. Sest kui mõistan sind, siis minu jaoks tähendab see seda, et sa pole midagi valesti teinud. Kellelegi andeks andmine tähendab, et nad on midagi valesti teinud, sellega kaasneb hinnang. Seal ei tundnud ma mingit hinnangut. Teadmine, nagu oleksin ise nende asemel olnud. Teadmine, et olles nende asemel, oleksin sama teinud, seega pole midagi andestada. Nii tundus see tingimusteta armastus.
Selles kohas (teispoolsuses), seal tundsin seda enda ja kõigi teiste vastu. Tundsin et olen sellest ümbritsetud. Kohtasin ka enda isa, kes suri 10 aastat varem ja enda parimat sõbrannat Sonyt, kes lahkus 2 aastat enne mind. Ja mind ümbritsesid ka olendid, keda ma ära ei tundnud, aga tundsin kõigi poolt seda tingimusteta armastust. Nagu nad oleks ainult minu abistamiseks seal olnud, et juhendada mind läbi selle olukorra.
Lilou: Ütled, et oleme kõik üks, kas ütled, et tundsid ennast nendes, läbi selle tingimusteta armastuse?
Anita: Jah, seda mõtlengi kui ütlen, et oleme kõik üks, kui oleme teadlikkuses. Koht, mis ei ole meie keha, kui me ei oma enam keha, seal oleme kõik ühenduses, kõik oleme üksteisega seotud. Sellepärast ongi seal täielik mõistmine kõigest, kõigi tunnetest, kõigest mida nad mõtlevad, kõigest mis pani kedagi midagi tegema. Seega on täielik empaatia ja kaastunne, sest me oleme ühenduses ja teame kõike. Oleme osa ühest hingest või teadlikkusest. Oleme kõik osad ühest teadlikkusest. Nii see tundus.
Lilou: Kas tuli ka jutuks seal olles seda, miks siia planeedile tulid, kas oled sarnast olukorda juba varem läbi elanud või mälestusi sellest, mis enne siia tulekut toimus?
Anita: Huvitav on see, et aeg on seal teistsugune (teispoolsuses), see ei ole lineaarne. Isegi mälestused, mida saaks tõlgendada eelmisteks eludeks, tundus nagu need oleks kõik samal ajal toimunud, siin ja seal. Mulle meenus enda teine elu koos vennaga, mida võib ka eelneva eluna tõlgendada. Aga kõik mis juhtus, see oli nagu… aega ja ruumi ei eksisteerinud. Vahet pole millele sel hetkel keskendusin, see minu ette tuligi, oli see siis eelmine elu või hetk siinsest elust. Nagu see kui mu vend lennukile Indias läks. Aeg ja ruum ei olnud olulised, aeg ei olnud lineaarne.
Lilou: Said seal olles aru hirmust. Paljud kardavad ja ei võta midagi elus ette, kartes tagajärgi vms. Piirame ennast nii mitmel viisil, et enamusele on planeedil olek nagu vangis istumine. Elasid seda elu, aga nüüd oled… kindlasti on sul veel hirme, võibolla ei ole ka, või ei ole vähemalt samal tasemel kui varem.
Anita: Sul on õigus, sain sellest seal olles aru, et minu elu kontrollis ja piiras hirm. Kui tunneme kõige vastu hirmu, siis muutuvad meie elud tähtsusetuks. Kuna teeme asju, et hirmu vältida, hirm võib meid võimetuks teha. Mõtlen hirmude all järgmist. Mina kartsin paljut… esimene ja selline tavalisem on hirm, et sa ei meeldi kellelegi, hirm, et sa ei vasta teiste standarditele, hirm, et sa pole piisavalt populaarne, ei ole piisavalt hea, muidugi ka hirm ebaedu ees. Oli ka teisi hirme nagu, hirm vähi eest, hirm kõige vastu, mis tekitab vähki. Uskusin, et mobiilid põhjustavad vähki, liigne päikese käes olek tekitab vähki, mikrolaineahjud tekitavad vähki, plastik pudelitest joomine tekitab vähki ja nii edasi, põhiliselt kõik mis on 21 sajandis tekitab vähki. Sellest tekibki väga hirmu rohke elu.
Mina nägin kahte enda vanust inimest ja enda parimat sõpra, kes oli mulle nagu õde, tema oli üks nendest. Seega nägin, kuidas kaks kallist inimest vähki suri, seda minu silme all. Siis lugesin veel igasuguseid statistikaid. Ameerika on täis plakateid, mis ütlevad, et üks kolmest inimesest haigestub vähki. See on hullumeelne. Sul on kaks inimest, lähedast inimest, kes surevad vähki, muidugi hakkan mõtlema, et kas mina olen kolmas. Ja saingi vähi. Saingi vähi, aga see oli nagu enda tekitatud ettekujutlus.
See oli väga huvitav. Arvan, et see polnud vähi põhjus. Hoopis hirm elu eest, hirm olla mina ise, hirm enda väljendamises, see algas sealt. See, et enda olemise üha väiksemaks ja väiksemaks tegin. Haigustega on see… või see kui sellest teada saame, see tekitab veel rohkem hirmu, see on selline surnud ring, millest on raske väljuda.
Lilou: Olen kindel, et paljud tahaks SLK-d läbi elada, need kes on vähki haigestunud, et käia seal ära või sinna jäädagi.
Anita: Minu loo rääkimise eesmärk ongi see, et inimesed ei peaks ootama surma lähedast kogemust. Sest see mida inimestele soovitan, ükskõik mis haigus sulle diagnoositakse, ära võta seda endale kinnisideeks, ära isegi muretse paranemisest. Tean, et see võib tunduda raske, aga kipume ärkama igal hommikul kinnisideega sellest, kuidas olukorda parandada. Teeme kõike, loeme kõike, uurime netist. Mure on selles, et see hirmutab meid veel rohkem, sest pole vahet, mida uurid, sa leiad ikka sellele mingi vastanduva jutu. See minuga juhtuski ja see tekitas rohkem segadust. Aga mitte ainult see.
Juhtub see, et veedad kogu enda päeva muretsedes selle haiguse üle. Soovitan teil haiguse üle muretsemise asemel leida tänulikkust elus. Ole tänulik nende asjade üle, mis on veel terved ja mine tähista seda. Tähista tervist. Vahet pole kas oled terve või mitte, selle asemel, et haigust karta ja seda otsida, uurides ja testides haigust, mina soovitan selle asemel hoopis tervist tähistada.
Peame tõesti õppima kogu kultuuri ja ühiskonnana tervise tähistamist. Keegi ei õpeta meile milline näeb üldse tervena olek välja. Kõik mida ühiskonnana teeme on… Ühiskonnana me muutume paksuks, muutume diabeetikuteks jne. Keegi ei õpeta meile tervena olekut. Huvitav on see, et räägitakse, vähi kasvust, ülekaalulisus kasvab, diabeetikute arv suureneb, aga keegi ei räägi seda, kuidas kasvu peatada või öeldakse, et seda põhjustab kiirtoit. Kui astud välja enda korterist ja kõnnid mööda tänavat, siis mida sa näed? Igal pool on ainult rämpstoidu restoranid. Raske on tervislikku toitu saada, kellelegi ei õpetata seda. See ei ole meil vaikimisi arusaam. Meile tehakse ajupesu reklaamide poolt, et me sööks seda rämpstoitu ja siis räägitaksegi, et oleme paksud ja diabeedikud jne. Ning siis hakkavadki kõik hirmu tundma.
Lilou: See on kindlasti kellelegi kasulik, paljude rahakotid täituvad sellest. Kahjuks on see maailm muutunud üsna ahneks. Kunagi pole piisavalt, aetakse taga ainult kasumit. Tahetakse teha rohkem raha ja aega jääb väheks. Sellepärast sellised vestlused ongi tähtsad. Et näha elu teise külje alt, näha reaalsust nii nagu see on, mitte seda reaalsust, mis meile peale surutakse.
Anita: Täpselt. Meile ei räägita haigustest. Arvame, et haigused tulevad geenidest ja meile ei räägita, et see tuleb tegelikult elustiilist. Elustiili all ei mõtle ma ainult toitumist, see on osa sellest, aga mitte kogu mure, asi on hirmul põhineval elustiilil. Hirm on suur osa sellest. Hirm vähki ja diabeeti haigestumisest ja sinna alla läheb ka hirm, et me ei ole piisavalt head. Oleme ka väga võistlushimulised. Arvatakse, et me peame olema paremad, rohkem töötama, teenida rohkem raha jne. See on samuti hirmu põhine mõtlemine. Meile on noorest saati tehtud ajupesu, et me oleks pidevalt hirmul. Minu suurim soov maailmale ja kõigile inimestele oleks see, et seda nähtaks. Märgata, mis kahju see meile teeb. Märgata milliseks see meid teinud on. Kuna oleme hirmul põhinev ühiskond, siis sellepärast nii palju muresid meil ongi maailmas. Sellepärast üksteist ei sallitagi, sest kardame seda, mis on erinev. Me ei võta seda vastu, eirame seda, me ei armasta enda naabreid, me ei armasta isegi ennast, selles on mure. Kasvame hirmuga enda ja oma keha vastu. Seega soovin, et inimesed märkaksid seda ja et inimesed muutuksid teadlikumaks sellest, milline näeb tervislik elu üldse välja. Keegi ei räägi meile seda. Milline näeb tervislik elustiil välja.
Minu jaoks on tervislik elustiil see, kus inimesed on ühenduses endaga, nad on autentsed. See ei hõlma ainult nende tegemisi, see on kõiges, kõik mida teed ja sööd. See tähendab, et sa ei pea pidevalt inimeste arvamuse peale mõtlema, sa ei pea pidevalt midagi taga ajama ja kiirustama. See tähendab usaldamist, et kõik, mida tegema pead on olema sina ise. Keha teab, mida sööma pead, selle usaldamine, see käib toidu ja tegemiste kohta, südame kuulamine.
Lilou: Tuleb lasta elul juhtuda.
Anita: Täpselt, luba elul juhtuda, luba elul ennast sulle näidata, selle asemel, et seda taga ajada, selle asemel, et seda kontrollida. Meist on saanud ka kontrollfriigid ja see on hirmu tagajärg.
Lilou: Oi see on hea kraam, seda pean küll jagama, jagan seda paljudega, mulle meeldib see. Suured tänud Anita. Sa oled nii võrratu, mul on nii hea meel. Saan sind hoida.
Anita: Armastan sind Lilou. Tead, huvitav on see, et mul on üks sõnum, mida tunnen, et pean jagama, see on tingimuseta armastusest. Ühes raadio saates helistati mulle, raadio intervjuu ajal. Helistaja rääkis mulle, et abikaasa tahab temast lahku minna, aga tema ei tahtnud teda käest lasta, ta sundis teda jääma. Vastasin talle midagi ja ma ei tea kuidas temaga enam ühendust saada, aga arvan, et see kehtib paljudele ja tunnen, et pean seda jagama. Peale seda kõne, palju hiljem, sain alles aru, mida talle oleks pidanud ütlema. Ma oleks pidanud talle ütlema, kui hakkame ennast tingimatult armastama, siis saame ka teisi tingimata armastada. Ja kui sul on mure suhtes, siis mulle meeldiks kui räägiksite teatud teemal. Selleks oleks millegi sarnase ütlemine…
Ma armastan sind nii tingimusteta, et sina saaksid elust seda, mida sina tahaksid. Aga kui sinu soovitu läheb vastu minu väärtustele endast, siis mina armastan ennast nii tingimusteta, et ma ei peaks sellist asja taluma. Teisiti öeldes… Vahe tavalise armastuse, mida me siin füüsilises elus kogeme, me oleme harjunud tegema tingimusi, lausa lepinguid, abielulepinguid ja eeldame, et inimesed peavad neist kinni, vahet pole, kas nad armastavad meid või mitte. Tingimusteta armastus on see kui armastad kedagi nii palju, et see mida sina neile tahad, oleks see, mida nemad endale tahaks. Ja kui see mida nad endale tahavad ei ole päris see, mida sina suhtest tahad, siis tingimusteta armastus enda vastu, lubab sul sellest suhtest lahkuda. Ja kui see inimene ei taha sind kaotada, kui ta armastab teid ning tahab sulle pakkuda seda, mida soovid, siis nad ka jäävad suhtesse. Aga see oleks palju ehtsam suhe kui suhe, kus tehakse seda kohustusest.
Lilou: Wow see oli võimas tarkus ja seda väga paljudele. See on otsene harjutus, see kuluks küll ära. Aitäh.
Anita: Aga palun, tundsin, et pean seda ütlema.
Lilou: Jah, väga hea. See ongi see hetkes elamine ja intuitsiooni kuulamine. Ütlemine mida tunned, me kõik oleme tegelikult kanalid, universumi käed ja suu.
Anita: Täpselt, me kõik oleme seda. Mina ei poolda seda, et kedagi kindlat guruks nimetame, mina tahan öelda, et guru on meis kõigis sees, kuulake seda.
Lilou: See on väga tähtis. Aitäh Anita.
Anita: Rõõm on minupoolne, sinuga on hea rääkida.
Lilou: Tahan sind juba homme laval koos Wayne Dyeriga näha.
Anita: Ma olen nii elevil, Wayne on olnud imeline, ning olen elevil, et temaga lava saan jagada. Lehvitan siis sulle.
Lilou: Jess. Saadan enda kuulajatele rohkesit armastust siit Glasgow Šotimaalt. Olen siin Anita Moorjaniga ja tema uus raamat on “Surra, et olla mina ise.” Peate seda lugema või üle vaatama ja saatke videosdi. Aitäh toetuste eest tuurile, tänu sellele saan seda teha, olen tänulik, et saan enda väikese kaamera võtta ja teha intervjuusid üle terve maailma, inimestega nagu Anita, olge te õnnistatud. Armastan teid ja näeme juba varsti. Namaste.
Anita: Namaste.