Eckhart Tolle – Teadvus ja suhted | 1:12:29

12 veebr. Eckhart Tolle – Teadvus ja suhted | 1:12:29

 

Selles videos:

• Kuna ego ei ole kehaga ühenduses, siis ei saa ta aru ja ei tee vahet kannatusel ja millegil heal.
• Vorm identiteet on laine ookeani peal ja olemuse identiteet on ookean. Kui su meel muutub rahulikuks ja mõtlemine vaibub, alles jääb vaid teadlikkus, siis see teadlikkus ongi ookean.
• Ego tähendab täielikku enese identifitseerimist oma vorm identiteediga. Ei midagi muud. Ei midagi muud kui see, et tead ennast ainult keha ja tingitud mõistusena. See on ego.
• Ideaalne olukord on see, mis annab teile väljakutseid. Ilma selleta ei ole ka vaimset ärkamist
  

Eckhart Tolle – Teadvus ja suhted
Your Sense of Self
Tõlge videost:

 

Eckhart Tolle: Võimalusel kirjutage nii hästi kui saate (Küsimusi, mida kirjutatakse vaatajate poolt Eckhartile vastamiseks). Muidu ma ärritun ja mu mõistus ütleb: “Kas nad arvavad, et oskan seda lugeda… Kas pole mitte kombeks kirjutada kohe arusaadavalt. Miks küll inimesed nii teevad.” See oleks egoistlik reaktsioon asjale, mis iseenesest on täitsa normaalne. Sest saad seda lugeda või mitte, aga ego lisab sellele jutu juurde. Selle loo taga on alati tahe õigusle. Rohkem kui teine inimene. Alati peab olema mingit sorti üleolek. See on muidugi alateadlikult. Ego on alati alateadvuses. Alternatiivselt ma ei ärrituks, nagu te arvasite. Lugesin küsimust ja. ”Hmmm…ok. Panen selle kõrvale ja pühendan pärast sellele rohkem aega. Praegu aga loen neid, mis on arusaadavad. Pärast vaatan toda.” Ilma kõrvalise jututa ei ole ka muret. Pole ka olukorda, kus sina eksid ja minul on õigus, on ainult see mis on. See on näide sellest, mis vahe on kui reastame ennast hetke seisuga ja sellega, kui lisame juurde jutu. Ennast teenides, ennast täis pumbates. Nördimus, ärritus. “Nad peaks…. Miks nad nii teevad? Kas nad ei tea siis kuidas asjad käivad.”

Need on kõik juhtumid, mis teenivad valet mina-tunnet ja kõige selle juures olekul. Ma kutsun seda ebavajalikuks pagasiks. Mida inimesed vaimselt ja emotsionaalselt toodavad. Kõik see ebavajalik pagas, mida ringi kantakse on koormav. See ei tule enam esile. Ma võin teha seda või teist. Võin sellega tegeleda, kas praegu või pärast. Ei mingit lugu.

Aga see ei ole üldsegi huvitav ego jaoks. Kui puudub lugu, kus saab olla vastamisi teisega. Kui sa ei saa ennast teisest paremaks teha, siis puudub ego jaoks toit. Sellega kaasneb aga uskumatu kergus. Tuleb olemise kergus. Olukordadest kaob ära tõsisus. Seda ego ongi, tõsine mina. Isegi, kui ego proovib ennast paremaks teha ei tunne ta endiselt ära, et need kõik on kannatuse vormid. Ego ei tunne kannatusi kui kannatust. Ta ei saa aru sellest, kui sa kellegi peale ägestud ja loo sinna juurde mõtled. Ta ei saa aru, et sa kannatad. Kui sul on võimalus oma tähelepanu kehasse suunata, siis märkaksid, et su keha kannatab, sest need asjad mõjutavad mõnusat ja rahulolevat energiavälja, mis läbib sinu keha. Vihasel mõttel on mõju meie kehale. Väike sügelus, aga see ei meeldi meie kehale. Kuna ego ei ole kehaga ühenduses, siis ei saa ta aru ja ei tee vahet kannatusel ja millegil heal. “Viha…. Seda võiks veel saada….”

Seega võid vaadata enda elu ja näha, kus sa toodad ebavajalike jutte. Nii väikestes kui ka suurtes olukordades. Olukorrad, mis puudutavad sugulasi, pereliikmeid, partnereid, eks-partnereid. Imeline allikas egoistlikele juttudele. Eks mehest või naisest võib rääkida tunde. Kui keegi muidugi kuulata viitsib. Või siis mõttes endamisi. Või oli sul eile kellegagi ütlemisi ja peas võid seda pidevalt ringi ketrata. Öelda väga halbu asju, mida vestluse ajal ei osanud öelda. Aga saad seda hiljem uuesti läbi elada. See on peaegu sama hea kui päriselt. Mõistuse maailmas võib sul korduvalt olla õigus ja temal korduvalt mitte.

Nii lõbus. Need kõik asjad on alateadlikud. Seega inimesed ei tea, mida nad teevad. See on nende reaalsus. Nüüd saame aru, miks Jeesus ütles: “Andke neile andeks, sest nad ei tea, mida teevad.” Alateadvus. See on automaatne protsess ego ülesse upitamiseks, ego suurendamiseks. See on õpitud olukord. See on mõistuse struktuuri osa. See on oluline asi, mida võiks teada. Lugu võib ka uus olla. Sarnane nagu see, mis teile rääkisin. Natukene muudetud. Ärritud, sest midagi ei tehta õieti. Nad peaks ju teadma…. või midagi. Mis iganes, see võib ka olla kauakestev lugu sinu elus, mis on kestnud juba aastaid. Näiteks lugu sinu vanematest. Lugu kellegist sinu elus, kes tegi midagi aastaid tagasi.

Tihti küsitakse minult küsimusi nagu: “Kuidas ma tuleks toime reetmisega suhetes. Minu mees või naine. Tal oli kunagi ammu afäär, kellegi teisega ja ta jättis mind tema pärast maha. Ta pettis mind, kuidas ma saaksin lahti sellest reetmise tundest.” Juhtunust palju hullem on sõna „reetmine.“ Sest see sõna on juba jutt. Kui sa eemaldad selle, siis on alles ainult olukord. Samal ajal kui olime abielus, oli temal suhe kellegi teisega ja ta ei rääkinud mulle sellest. Ja lõpus ta lahkus koos uuega. Ja mina sain väga haiget. Tunnen endiselt seda valu. See põhiliselt ongi kõik.

Põhjus miks seda tunned on selles, et  läksid kaugemale, kui antud olukord. Sa liitsid sellele reetmise jutu. Ning vaimselt seda seedides ketras see valu ja olukord pidevalt su peas ringi. On normaalne tunda valu, kui keegi sinu elust lahkub. Aga see ei pea aastast aastasse sinuga kaasas käima. See on nagu füüsiline haav. Haav, mida oled saanud paraneb mingi aja peale. See küll võib jätta sulle armi, arm on küll alles, kuid haav on paranenud. Sarnaselt sellele olukorrale. Jah. Seal võib olla natuke kannatusi. Aga kui lisada sellele veel jutt. Mis on muidugi egole vajalik. Võib see valu jätkuda aastaid. Kutsudes seda reetmiseks, elad seda korduvalt läbi. Elad seda pidevalt läbi.

Fakt on see, et ükski inimene ei saa toimida teadlikkusest väljaspool. Seega sinu eks mees või naine manifesteeris seda, mis tasemel ta antud hetkel teadlikult oli. Just see juhtuski. Ta ei saanud sel hetkel aru, et ta teeb sulle haiget või ta sai aru, et teeb sulle haiget, aga midagi muud oli talle olulisem. See vastas tema hetkelise teadlikkuse tasemele. See muidugi ei ole egole vastuvõetav. See on lihtne fakt. Keegi ei saa teadlikkusest kaugemale tegutseda. Muidugi peavad kõik oma tegude eest vastutama. Sest arvatavasti see uus eks abikaasa suhe ei tulnud samuti välja, sest see sama teadlikkus manifesteerus ka seal suhtes. Arvatavasti hakkas seal suhtes see sama asi pihta. Või nad said natuke teadlikumaks. Võib olla toimus isegi mingit sorti ärkamine. Ja sa kohtud neid kogemata tänaval. Võib olla on neil hoopis teistsugune teadlikkus tekkinud. Aga sa ei näe seda, sest oled kinni enda reetmise jutus. Näeme endiselt seda vana inimest.

Nii ei saagi lahendust sellele tulla. Kui sa ei oleks vanas loos kinni, kui lihtsalt aktsepteeriksid fakti, siis oleks võib olla avatud temaga kohtumisele. Ja avastaksid, et ta ei olegi enam see mölakas, kellega abielus olid. Mölakas on muidugi osa loost. “Ta on nüüd palju rohkem teadlik. Teadlikum kui mina teda tundsin. Jama küll… oleks ta vaid siis selline olnud…. Miks universum alati mulle nii teeb…. Ja see uus kaaslane saab elada koos teadliku inimesega….”

Lugudel on kaks tasandit. Väikesed asjad ei lähe nii nagu arvatakse. Tahtmatu tegu, tehes kellegile liiga. Ja pikad lood, mis mõningatel juhtudel varustavad sind identiteediga. Pikad lood, mis peas korduvad. Keegi tegi midagi, jättis tegemata või teeb jne. Ei ole ebatavaline, et inimene hakkab tuletama suurt osa oma identideedist, sellisest kogust, mis tuleb enamuselt sellistest juttudest kokku. Isegi kui see on üks suur osa. Me kõik teame väljendit – identiteedi ohver. Sa ei saa ennast näha ohvrina ilma loota. Sul peab olema mingi lugu. Pole kahtlustki, et inimesed teevad üksteisele halbu asju. Aga kui sa mõtled välja loo, siis teed sa alateadlikult midagi endale halvemat, kui algne lugu oleks teinud. Sest see pikeneb määramatuks ajaks. Millel muidu oleks kindel kestvus. Vigastus, paranemis protsess ja haav mis jääb, see on kõik. Võid vaadata haava ja öelda, et see on see haav. Metafooriliselt muidugi. Tegelikult oled sellest juba üle saanud. See nõuab valvsust, et eneses avastada asjade ümber kerkivaid lugusi ja vanu lugusi, mis veel endaga kaasas tassid. See mis annab sulle vale identifitseerimis tunde. See mis egot tugevdab. See on nii tavaline ja enamus inimesi teeb seda väiksemal või suuremal viisil.

Kui sa oled teadlik, siis vaikselt või isegi järsult sa enam ei tee seda. Vabane nendest lugudest. Ja siis tuleb sinu ellu teatud kergus. Sinu suhted muutuvad palju lihtsamaks. Lood on isegi väiksed asjad, kui räägid kellegile. Eile tegid sa seda, aga oleks pidanud tegema toda. Seda saab ka ilma selleta väljendada. Ilma…. “sa oleks pidanud… Eile sa andsid mulle selle…. Kas sa nüüd saaksid nii teha…” Viis kuidas sa suhtled. Suhelda saab ka nii, et ei tee teist inimest alla. See on väga abistav oskus.

Aastaid tagasi olin ma ühe inimese juures. Pole oluline, mida ma tegin…. Ma kirjutasin algust raamatule “Siin ja praegu.” Keegi pakkus mulle tuba oma korteris. Ta omas kolme autot ja ütles, et võin neist ühte kasutada, et ta ei kasuta enam neid. Alati ostab uue ja kallima mudeli, sest vana enam ei paku huvi. Seega sain vana, mis talle enam huvi ei pakkunud. Sõitsin sellega ring, see oli ilus auto. Vaid paar aastat vana. Ühel päeval ma jätsin auto seisma. Autol oli signaal, ma ei saanud aru miks see piiksus. Tahtsin seda ka järgmine päev kasutada, aga see ei läinud käima. Olin tuled põlema jätnud. Signaal andis märku, et tuled põlevad. Aga see miks teile seda räägin, ta oli puutunud kokku vaimse maailmaga. Muljet avaldav oli see, mis kirja ta mulle jättis. Ta lahkus enne mind ja jättis mulle kirja: “Tuled olid sisse lülitatud ja aku sai tühjaks, pead kutsuma auto abi, et…..” See oligi kõik. Ma olin sellest kirjast vaimustuses. Inimene, kes ei ole teadlikkusega tööd teinud oleks ütelnud, et: “Sina jätsid tuled põlema. Hoolimata signaalist, mida auto andis….” Sain aru, et see inimene on teadlik, ta ei süüdistanud mind, kuigi see oli minu süü. Ei halvustanud teist, et endal saaks õigus olla. See on imeline asi.

Muidugi mäletate ka võibolla lugusid, mis ma raamatutes olen rääkinud. Zen meistrist, kes tegi lapse ja jällegi, see kuidas ta olukorrale reageeris ilma, et keegi oleks süüdi jäänud. “Ongi nii?” See on muidugi ekstreemne näide, mitte-reageerimisest olukorrale. Kõik vihastasid tema peale ja ta kaotas töö. Natukeseks ajaks. Kõik mis ta ütles oli: “Kas nii ongi? Sina oled selle lapse isa…. Nojah…” See pole ainuke võimalus, kuidas oleks võinud käituda. See on ekstreemne viis, kuidas mitte lisada juurde lugu. Ta oleks võinud ka öelda, et ma ei ole lapse isa. Fakte võib ikkagi esindada. See pole teemaks, kas mina olen isa… ok… Ja ei oleks mingit juttu. Selle kõige taga on suur jõud. Asjad ka lahenevad palju kiiremini. Kui sa ei lisa olukorrale juurde juttu. Ilma pagasita tuleb lahendus palju kiiremini.

Ego, mis lisab loo lihtsale juhtumile, ei taha lahendust. Ego tahab, et tema üleolek kestaks kauem. Teisiti öeldult… Alateadlikult tahame, et probleem jätkuks. Teadlikult sa ütled, et ei taha seda probleemi. Ei taha enam nende inimestega tegeleda. Seda sa ütled, aga endiselt teed. Sest need aitavad sul tunda ennast üleolevalt. Seda kõike alateadlikult. On hämmastav, millistes mõistuse lõksudes inimesed kinni on.

Andestage neile, sest nad ei tea mida teevad. Seega sinu ülesanne on identifitseerida lood. Kui teil on küsimusi, siis järgmistel kohtumistel küsige neid siin või pange need paberile kirja. Kui te ei saa aru, kust algab lugu ja kus on faktid. Kust lugu algab ja lõpeb. Siis palun küsige. Arvan, et enamus juba oskavad identifitseerida lugusi, mis tekivad spontaanselt ja ka vanu. Nende identifitseerimine on väga oluline.

On teatud vastumeelsus, kui need on muutunud osaks sinust. Tekib teatud vastumeelsus. Ma ei lase nendest lahti, ma ei taha. Sest sellega koos kukub kokku osa minust. See on muidugi hea, sest tegu on vale tundega iseendast. Sa ei ole see ohvriks tehtud inimene. Sa ei ole kellegist teisest parem. Sa oled kohalolek. Sa ei pea tugevdama oma vorm identiteeti. See on juba olemas, sa ei pea seda tugevdama. Vorm identiteet…

Kas mäletate, et vahepeal räägin… Teil kõigil on kaks identiteeti. Üks on ajaline identiteet. Tingimustega identiteet, sina kui isik. Ajaline, sest kehal on teatud eluaeg. Sina kui persoon, kellel on keha. Mõistus, mis on tingitud sinu minevikust ja sinu ümbrusest ja maailm, kus ülesse kasvasid. Tingitud paljudest asjadest sinu ümber. Emakeel on juba teatud tingimus. Ajaline identiteet on tingitud. See on siis vorm identiteet.

On olemas ka olemuse identiteet. See on ajatu, vormitu, teadlikkus. Ilma selleta ei saaks vormi identiteet isegi eksisteerida. Vorm identiteet ei ole eraldi olemuse identiteedist, vaid ajutine osa sinu sügavamast olemusest, mis on teadlikkus ise. Selle eluaja peale. Mäletate…. analoogselt sarnane, ookean all ja laine peal. Vorm identiteet on laine ookeani peal ja olemuse identiteet on ookean. Kui su meel muutub rahulikuks, mõtlemine vaibub, alles jääb vaid teadlikkus, siis see teadlikkus ongi ookean.

Mõnikord inimesed küsivad: „kas ego polegi meile siis vajalik?“ See kuidas kasutan sõna ego. Ego tähendab täielikku enese identifitseerimist oma vorm identiteediga. Ei midagi muud. Ei midagi muud kui see, et tead ennast ainult keha ja tingitud mõistusena. See on ego. Vorm identiteet ei ole ego, see on ainult vorm identiteet. Sa ei pea vabanema vorm identiteedist. Ma ei taha enam olla keegi kindel…. See pole see. Sa võid austada oma vorm identiteeti. See sisaldab ka keha. See sisaldab sinu elu saavutusi, praeguseid ja vanu suhteid ka kogemusi. See kõik on ilus. Ja seda saad austada. Võid teha tulevikuplaane. Asju mida tahad lisada. Tahaks klaveri mängimist õppida. Miks mitte. Võid lisada seda ja teist oma vorm identiteedile. Või tahaks vormi identiteedi tasemel seda saavutada jne.

Mis on aga sinu olemuse vundament. Kui selleks on vorm identiteet, siis see on ego. Aga kui sinu olemuseks on olemuse identiteet, millel ei ole vormi ja on ajatu. Buddha kutsub seda vormituks, mis on parem kui tühjus. See on sinu olemus. Seda saad teada, siin ja praegu. Hetk kui mõtlemine vaibub, enne magama minekut. Mõtlemine vaibub. Tekib väike vahe mõtte-voos, mis tavaliselt ilusti voolab. See väike vahe. Seal on see väike vahe, niiöelda käte vahel. Seda siis mõttes. Järsku tekib sulle see vaba ruum. Lihtsalt see, mis sinust jääb alles, kui sa ei mõtle mingile loole, ega sellele, kes oled, mida mõtled. Kuid midagi jääb sinust alles. Kuidas sa seda seletaksid. Vaikne kohaloleku tunne. Vaikus. Sisemine vaikus. Olemine, mina olemine, ilma sellele midagi lisamata.

Tavaliselt jätkub ütlusele “mina olen.” ….Mina olen mees, naine, edukas või läbikukkunud. Kui midagi lisad, siis see on vorm identiteet. Aga kui midagi ei lisata, siis kohaloleku tunne, see “Mina olen”. Sellel “Mina olen” ei ole vormi. Sellepärast mõned meditatsiooni õpetajad ütlevadki, et küsi endalt, kes ma olen. Põrud selles meditatsioonis, kui mõistus küsimusele vastuse leiab. See ei ole küsimus, millele on mõisteline vastus. Sa ei saa leida lahendust, kui mõtled et…. Hmmm hakkan siis mõtlema sellele et… Küsimus võib sind viia olevikus olemiseni. Sest see, kes sa lõpuks oled on teadlikkus ise. Kes ma olen? Ma ei tea.

Ära arva, et pead teadma, kes sa oled. Harju sellega, et sa ei tea, kes sa oled. Kui oled rahul sellega, et ei ta, kes sa oled, siis on palju lihtsam saada aru sellest, kes sa peale vormi üldse oled. Kui sind teadmatus ei rahulda, siis hakkad kartma. Ma peaksin ikka teadma, kes ma olen jne… On olemas teatud tase mitte-teadmisest, mis on ääretult oluline sinu elus. Egole see ei meeldi. Ego kardab mitte-teadmist. Sest teadmatus sellel tasemel ei ole ainuke asi. Kontseptuaalsel teadlikkuse tasemel sa ei tea tegelikult mitte midagi. Võid sedasi vaadata ka puud. Nagu eile rääkisin. Teades mitte midagi puu kohta, kui seda vaatad. Sa tunnetad puu olemasolu, aga see ei ole mõistetav kontseptsioon. Sa tunned olemasolu. Tunned seda sellepärast, et see on sama, mis sinu enda olemasolu. See on ühesoleku arusaam. Kui tunned isegi puu olemasolu. Puu olemasolu tunnetuseks pead sa hetkeks unustama teadmised puust.  Vähemalt ajutiselt. Kui vajad teadmisi puust, siis need on olemas. Kui olete kinni puu suhtes piiratud teadmistest puu kohta. Siis see on väga takistav.

See kehtib ka inimeste kohta. Arusaam teistest inimestest. Kui kõik, mida inimestega seostad on sinu eelarvamused, hinnangud ja arvamused selle inimese kohta, siis see on väga piirav. Sa tegelikult ei seosta ennast inimesega, vaid enda nägemusega temast. Nii tekib paljudes suhetes probleeme, sest sa ei kohtu kunagi inimese õige olemusega. Miks sa ei saa kohtuda tema õige olemusega, sest sa pole isegi enda õige olemusega kohtunud. Seostad kõike vorm identiteediga. Olgu see mees, naine või misiganes vorm, mis moodustab sinu jaoks inimese. Kui kohtud aga enda olemuse identiteediga. See on lihtne. Ole siin ja praegu. Mis jääb sinust alles…. Puhas ja rahulik kohalolek. Sinu olemuse identiteet. Mida rohkem sa sellele alistud ja lubad olla, seda rahulikum sa oled. Samuti on ka väike kohaloleku rõõm. Teadmine, et oled teadlikkus, see on lõpuks puhas rõõm. Mitte see hetkeline rõõm…. Ma olen teadlikkus…… Selline õrn rõõm, nagu kauge heli. Ja see on olemisest arusaamine. Olemise arusaam on teadlikkuse arusaam. Teadvuse arusaam enese teadlikkuses. Ja see on rõõm. Teadlik olemine. Selle traditsiooniline tõlge. Teadlikkus on olemine ja teadmise rõõm. Need kokku on üks, mitte kolm. Sellel avastusel on kolm külge. Nii see on. Lihtne.

Kui kellegagi hakkate egost rääkima, siis vaadake, et ikka samast asjast räägite. Olen kohtunud ka teiste vaimsete õpetajatega ja nad ei nõustu sellega, et peaksime egodest vabanema. Et me vajame oma egosi. Siis ma aga küsin, mida nad ego all mõtlevad ja siis jõuame ühele meelele, sest nad algselt mõtlevad midagi muud. Nemad tavaliselt mõtlevad vorm identiteeti. Vorm identiteedist ei pea jah vabanema. Aga tuleb olla üle täielikust samastumisest vorm identiteediga. See on ego.

Ja see ongi vaimne ärkamine. Ükskõik mis ajal, kui te siin olete. Kui hakkate kellegi teisega vestlema. Loodetavasti vaimsetel küsimustel, mitte selle üle, mis Washingtonis toimub või mis võiks toimuda. Kõigepealt selgitage oma väljendeid ja igas vestluses otsige vajadust olla õigus. Kas otsite tõde või on olulisem olla õigus. Ja egole on õiguse olemine palju tähtsam kui tõde. Ta isegi moonutab tõde. Algselt võid ise olla tõest huvitatud, aga siis tuleb välja, et teisel inimesel on õigus. Ja ego proovib hävingut vältida, mõtleb välja mis iganes, et oma positsiooni õigustada. Üpris hämmastav. Seega tundke ära see kõigis vestlustest. Eriti siin olles. Kas sa oled täielikult identifitseeritud oma mõtte-vooga, mis läbi sinu kõneleb või on veel olemas tühjust selle taga.

Seda on raske kirjeldada. Tühjust saab luua, kui pingsalt kuulad kõnelejat. Ruumikust võib teha kindlaks, kui harjutad täieliku kuulamist. Samal ajal kui teine räägib. Ütleme, et peate rääkima poliitikast. Teine ütleb midagi…. Vabariiklik partei on parem valik. Siis sa juba lähed käima…. Jälgige seda, kas te suudate ära kuulata teise inimese arvamused. Olles ise täielikult avatud. See ongi see, kui ei lase ennast mõjutada reaktiivse meele poolt. Ja sa saad tõsiselt vestelda teise inimesega. Avatus on osa vestlusest. See toob meid tagasi teemale… Olete vast märganud, et räägin alati samast asjast. Ma võiksin rääkida tunde. Aga lõppude lõpuks räägin ma alati ainult ühest asjast. Ja see pole isegi mitte mingi asi. Tuleb läheneda selle tuumale. Lähened sellele, siit, sealt, alt ja ülevalt…. Mõnikord tundub, et see on täiesti teine asi, aga siis saad aru, et ikkagi on sama…. Seega avatus.

Rääkisin sellest korra ka eile. Kui tähtis see on teistega koos tööd tehes, ükskõik mis mahus. Mitte olla täielikult mõjutatud, ükskõik mis mudelit sa inimestega koos töötades kasutad. Ei tohiks lasta ennast kontrollida selle poolt, mida sa millegi kohta tead. Loomulikult rakendame me oma teadmisi. Selles pole midagi valet, see on vormi osa. Aga kui laseme ennast vormidest kontrollida, siis puudub sinu suhetest see avaruse tunne. Tähtis küsimus igas suhtes. Tähtsam isegi abistavates suhetes, teraapilistes või mis iganes. Tähtis küsimus on…. Alati ole valvas ja küsi… Kas peale vormi taseme on ka siin avarust. Kas on veel jäänud avarust. Minu ja tema vahel… Siin meie vahel… Kas mingil moel on olemas kohalolek ja rahulikkus. See on oluline nii teraapilistes kui tava suhetes.

Mitte olla ühemõõtmelises suhtes teise inimesega. Mis toimib ainult vormilisel tasemel. Aga ka teadvustada vormi taset, austada seda. Aga mitte olla sellest piiratud. See tähendab, et lisaks oma teadmistele, mis iganes tööd sa kellegagi koos teed. Sellele lisaks peab olema olemas, midagi muud. Ja selleks on peaaegu vastand teadmisele. Sest sa pead olema mitte-teadlik, et oleks teadlikkust rakendada. Seega sa pead olema vait, kui teine räägib. Ei vasta samal ajal kui kuulad. Ei mõtle peas välja järgmist küsimust. On avatud ja sihikindel kuulamine. See on energiaväli. See on kohalolek. Järsku on teie vahel kohaloleku energiaväli. Ja see kandub ka teisele üle. See on sügavam, kui miski muu, mida sa vormi tasemel teed. Jah me saame olla abiks ka vormi tasemel.

Aga kui tahad tõesti teraapilist suhet teise inimesega, siis osana suhtest peab olema kohalolek ja rahulikkus. Mõnel tööpositsioonil võib olla oluline intuitsioon. Kui sa oled nõustaja või terapeut. Esmalt alustades kasutad sa seda, mida oled õppinud, kogemusi mida oled saanud. Peale mingit aega märkad, et hakkad kasutama õpitust enamat. Terapeutidel läheb vahest aastaid, kui julgeb lahti lasta õpitust. Isegi psühhoanalüütik, mis on väga vaimne. Mõnes kohas on psühhoanalüüs veel populaarne. Freudi psühhoanalüüs. Mingil põhjusel on see veel populaarne New Yorkis ja Argentiinas. Isegi siis on mõned psühhoanalüütikud, kes peale aastaid praktiseerimist vb ei taha seda kuulata. Tahavad kuulata inimeste lugusi minevikust ja mingi hetk nad lihtsalt muutuvad teadlikuks ja….. Ja siis hakatakse sellest teadlikkusest ütlema asju, mida nad ei ole kunagi õppinud. Nad ei teadnud, et nad seda teavad. Nad ei teadnud seda, enne selle välja ütlemist. Sest olukord nõudis selle teadmise esile kerkimist. Siis saab sinust alles tõeliselt hea terapeut, kui üha rohkem hakkab üle võtma intuitsioon. Seda saab aga ainult siis, kui sa lepid mitte-teadmisega. Mitte kohese vastuse leidmine mudelitest, mida sa oled õppinud.

Leppimine mitte-teadmisega, see annab teile ligipääsu palju sügavamale teadmisele. Peaegu, et paradoksaalsele. Annab ligipääsu intuitiivsele teadmisele, mis on tõusev, ürgne intelligentsus. See kasutab su meelt ja siis sa räägid. Meel on endiselt oluline. Sest äkitselt tuleb vaikusest välja sõnu. “Päris huvitav. Ma ei teadnud seda enne, kui selle välja ütlesin.” See on imeilus. Ja siis on veel teisi võimalusi.

Ma ei tea, kas seda veel tehakse. Ma pole paar aastat lugenud. NLP – oli väga populaarne. Võibolla on veel praegugi. Kui õigesti mäletan, siis sellega alustas paar inimest, kes jälgisid kolme väga tõhusat terapeuti. Nad olid väga head. Nad olid kas hüpnoterapeudid vms. Nad jälgisid nende tegemisi ja nad kirjutasid üles kõik. Kõik, mida terapeudid intuitiivselt tegid. Nad olid aastatega muutunud antud olukordades väga kõrgele tasemele. Isegi kehaliikumised olid intuitiivsed ja olukorrale täiesti sobilikud. Ja need, kes NLP välja töötasid. Nad hakkasid jälgima seda, kuidas antud inimesed patsientidega suhtlevad. Ja tegid sellest süsteemi.

Küsimus on… Kas seda saab õpetada. Seda, mis oli nii eluline. Mina seda ei tea. Tuleb küsida inimestelt, kes sellega tegelevad. Oluline on see, kui tähtis on mitte identifitseerida ennast ainult teadmistega, et sul oleks mõlemad. Teadmine ja mitte-teadmine ühes. See on see, kui meel vaibub ja alles jääb vaid kohalolek ning see ongi avarus suhetes.

Kas suhtes on avatust. See kehtib kõigi suhete kohta, aga eriti teraapiliste suhete kohta. Väga oluline on see suhtes partneri, naise, abikaasa ja lastega. Perekonnaliikmed, töökaaslased, igas olukorras. Olemas peab olema avatus. Lisaks asjadele, millest pead rääkima jne. Igas olukorras on kohal sinu kaks dimensiooni. Sina kui vorm identiteet ja sina kui kõikvõimas teadlikkus. Kui oleks ainult sinu teadlikkus, siis oleksid sa väga vaikne ja arvatavasti ei suudaks sa olukorraga toime tulla, sest sa lihtsalt…… Ka see võib ilus olla, kui see on sinu saatus. Võib ka nii olla, et sa lihtsalt kiirgad kohalolekut. Või pead meditatsiooni keskusesse elama minema. Aga enamikel on see tasakaalus. Tasakaal vormitu ja vormilise vahel. Kohal peavad olema mõlemad. Sina vormina ja sina olemusena. See nõuab sitkust.

On normaalne kui kaotame Inimsuhetes väga lihtsalt ühenduse enda olemusega. Sest meel on nii aktiivne ja elame keskkonnas, mis pakub pidevalt stiimuleid. Rohkesti stiimuleid meelele. Rohkem kui 30 aastat tagasi. 30 aastat tagasi oli vaid raadio ja televisioon. Istusid seal tundide viisi….. Nüü on meil lõputu arv stiimuleid, mis meie tähelepanu endale tõmbavad. Mõtleme pidevalt, mis on järgmine Facebooki postitus. Näed kõiki neid fantastilisi postitusi, mida teised inimesed teevad. Ja sina lihtsalt istud. Siis pead ka sina hakkama fantastilisi asju tegema. Tavaliselt hõlmab see selfide tegemist. Ja siis sa kavandad enda ilmet. Mis on juba ammu eksisteerinud inimestel.

Egol on see ettekujutus sellest, kes sa oled. Facebookiga on nüüd võimalus seda kavandatud ilmet maailmale näidata. See jõuab sadade või tuhandete inimesteni. Kõik korraga. Ja siis sa ehitad oma elu….. on veel paljusi inimesi, kes enesele teadmata, elab enda Facebooki kujundi nimel. Otsivad üha uusi võimalusi, millega ennast esitleda. See on nartsissism.

Vast mäletate vana Kreeka jumala Narkissose müüti. Narkissos oli noor mees, kes ei olnud ennast varem näinud. Kuna siis ei eksisteerinud veel peegleid. Ühel päeval vaatas ta aga väikesesse lompi. Ta nägi ennast esimest korda ja avastas, et on väga hea välimusega. Oooo see olengi mina….. Müüdi järgi armus ta endasse. Mitte aga heas mõttes. Mitte saades üheks endaga vaid juhtus eraldumine. Müüt räägib sellest, kuidas sai alguse egoistlik pool inimeses. Peegeldus, mida lombist nägi on ego vaimne pilt. Jutud on osa minu pildist. Olen mina ja minu lugu. Seega sul on enesepilt ja sa imestad seda. See tüüp Narkissus. Tema koges seda eraldumist, seejärel juhtus temaga midagi halba, aga ma ei mäleta enam, mis see oli.

Seega on pidevalt uusi asju, mis stimuleerivad meeli. Need on lausa loodud sellisteks, mis ei lase sul olla rahulikkus. Tundub, nagu tsivilisatsioon oleks teinud suure pingutuse, luues hulgaliselt asju, mis takistavad inimesel leida rahulikkust. Et ei saaks võtta korraks aega maha ja nautida sisemist vaikust. Märgata puude lehti, oksi, mida tuul liigutab ja vee häält. Olla lihtsalt teadlik, tunnetada seda rahulikkust endas. Ja minut hiljem, tuleb uus sõnum. Muidugi pead seda koheselt vaatama. Ma ei teadnud seda, aga mulle öeldi, et etiketti järgi peab vastama koheselt. E-kirjad tulevad samuti. Oh heldeke. Olen vist väga oluline, et sõnumeid saan.

Kõnelesin eelmine aasta äriinimeste konverentsil. Sellest on ka artikleid, kuidas tehnika vidinad võtavad üle inimeste elusid. Lähevad töölt koju ja isegi õhtul tuleb veel e-kirju ja nad ikkagi vastavad nendele isegi öösel voodis. Mõned inimesed saavad juba aru, kui kohutav selline elu on. Mõned natuke rohkem valgustunud firmad hakkavad juba keelama e-kirjadele vastamist peale teatud õhtutunde. Mõned isegi lukustavad selleks ajaks telefoni. Minu teada tegi seda VolksWagen. Töötajad ei saa enam kasutada oma e-kirju, peale kella 6 või 7 õhtul. See on väga mõistlik, sest muidu läheks inimesed hulluks. Uue tehnoloogiaga on ka häid võimalusi, aga ka väga ohtlike, mõlemat. Saab levitada teadlikkuse sõnumeid ja saab ka valgustuse sõnumeid saata, aga saab ka hulluseid saata.

Põhiline on sinu olemuse kaks dimensiooni. Tasakaalusta need töö- ja eraelus. Teatud olukordades leiad sa, et üks muutub tugevamaks ja teises olukorras teine. Näiteks…. Kui pead edasi andma väga detailset infot. Selleks peab meel olema väga aktiivne. Pead meeles pidama seda ja teist. Sellel hetkel tõmbub tagasi olemuse dimensioon ja sa tegutsed umbes 80% meele dimensioonis. Isegi siis on võimalik olemuse dimensiooni kohalolek. Siis kui meele olemasolu pole nii vajalik, siis tuleb rohkem esile kohalolek. Toimub väga vähe mõtlemist. Keha täitub kohaloleku tundega.

Näiteks looduses olles. Seega kriitilistes olukordades võib juhtuda kaks asja. Kui tekivad katsumused. Enamus katsumusi on tekitatud inimeste poolt. Enamus. Võib ka tulla maavärin, aga enamus on ikkagi inimeste poolt tekitatud. Võid kaotada, kas kohaloleku või see just võimendab kohaloleku jõudu.

See võib olla oluline lävi, kus sa oma teadlikkuse arengus oled. Kas teatud väljakutse…. Väljakutse on, mure, raske inimene, raske juhtum…. Niiöelda kui midagi läheb elus valesti…. See on väljakutse. Kas see tõmbab sind alateadlikku tegevusse. Kaotad kogu arusaama selles, kes sa oled. Peale antud olukorra. Vormitu sina ise või väljakutse võimendab kohalolekut. Inimese teadlikkuse evolutsioonis tuleb punkt, kus… See on imeline asi. Kui jõuad selle punktini. Peale seda punkti….Kui sinu ellu tuleb mingi väljakutse. Võimeneb sinu kohalolek. Siis tegeled sa olukorraga. Läbi kohaloleku, mitte egoistliku reaktsiooni. Enne seda, kõik väljakutsed, mis tekivad, tõmbavad sind alateadlikusse. Muutud ärevaks, pahaseks, vihaseks. Mida iganes….Karjud kellegile vastu. Kujutad ette olukordi, kus saaksid olla teistest parem jne… Vaadake oma elu ja märgake, seda kuidas te….. See on oluline, sest näete kus te hetkel olete enda vaimses arengus. Kuidas võtate vastu väljakutseid. Nii väiksed kui ka suured. Kas inimestel või olukordadel on võime sind ärritada, lüüa rivist välja, luua sinus negatiivseid emotsioone. Või oled võimeline rohkem olema hetkes. Rohkem kooskõlas kohalolekuga. Väljakutse saabumisel, see on kriitiline piir. Kuidas tuled toime väljakutsetega. Nii väikeste kui suurtega. Ainult sina tead seda. Selle järgi saab teada kui teadlik sa oled.

Kui sa tahad teada. Sest võid endale peas ette kujutada, et oled tohutult vaimne. Aastaid tagasi elasin Inglisaal. Tahtsin autot omava sõbraga külastada Budistide kloostrit, mis asus väljaspool Londonit. Kohtasin teda Londoni ühes Budistide kohas. Ütles, et lähme sõidame ja vaatame selle Budistide kloostri üle. Tema oli läbinisti budist. Ta mediteeris mitu tundu päevas. Ta oli algselt doktorant aga ütles, et see kõik on jama ja hakkas Jumala pooldajaks, et saaks üha rohkem mediteerida. Teda peeti väga heaks budistiks. Sõites siis temaga kloostrisse. Tekkis olukord, kus talle sõitis ette teine auto. Ta avas selle peale ukse ja oleks peaegu teisele juhile kallale läinud. Sel hetkel ma ei hakanud kommenteerima, sest teadsin, kui oleks midagi maininud, siis oleks mina selle vihavalangu saanud. Ma ei öelnud ka hiljem midagi.

Huvitav, kuidas keegi peale 3 tundi mediteerimist, muutub täielikult. Muutub alateadlikuks. Isegi kui tekib tühine olukord. See on väga tavaline, et inimesed teesklevad või eiravad neid asju, et säilitada mulje endast kui väga vaimsest inimesest. Mõned isegi suruvad alla emotsioone. Sest vaimsena ei tohi sa tunda negatiivseid tundeid. ”Ma küll vihane ei ole….. Annan sulle vaid teada, mida mõtlen. Ma ei ole üldse vihane….. Miks sa alati mind süüdistad. Vaata parem ennast….. “ Eitamine, et hoida enesepilt tervikuna. Kuidas tegeled olukorraga, mis sulle ütleb, kui teadlik sa oled. Mitte niivõrd sellega, kas sa näed ingleid või suhtled maaväliste olevustega. Ka see on imeline, kui sa teed seda. Tore. Aga see ei viita sellele, kui teadlik sa tegelikult oled. See võib olla imeline võime, aga seda saab ka ego vajadusteks kasutada, kui sa teadlik pole. Võid küll olla ühenduses tähelaeva komandöriga, aga loeb see kuidas käitud, kui torumees tuleb torusi parandama ning teeb halba tööd ja küsib kõrget hinda.

Meie puhkekoht siin on muidugi hea võimalus minna sügavamale avatusse. Mingit moodi ka harjutada inimestega suheldes. Suheldes ka siin. Olla avatud ka siis, kui mõistus töötab. Et teadlikkus ei oleks täielikult mõtte-voogu tõmmatud. Enamus inimesi saavad kohal olla vaid vaikselt istudes. Järgmiseks õppetunniks on kohalolek, kui vestled teise inimesega. See on palju raskem, kui rahulikult toas istudes.

Ükskord keegi ütles mulle, et…. Kõneles kuskil või ka kirjutas, et: „Ma võin olla hetkes, siis kui istun rahulikult toas, aga välja minnes kaotan selle.“ Sellepärast mõned mõtlevad, et kui saaksid vaid elada kloostris, kogukonnas, kaitstud keskkonnas. Kujutage ette, et oleme siin ja koju enam ei lähe, jäämegi siia elama. Kas poleks mitte tore siin koos elada. Ma tuleks teile vahepeal külla. Võrreldes aga tavalise rahvastikuga on tõsi, et meie grupp siin kehastab inimesi, kes on rohkem teadlikud kui need, kes on tavamaailmas. See on vaieldamatult tõsi.

Aga kui hakkaksite pikemalt koos elama, siis kerkiks esile olukordi, kus peaksite olema täielikult kohal, sest ego kerkiks endiselt pealispinnale. Parim olukord enamusele meist on olla seal väljas ja seista vastamisi väljakutsetega. Võibolla on hea, hetkeline eemaldumine maailmast lühikeseks ajaks, kui sul on selleks võimalus. Või kui sul on selleks tahe. Aga see ei ole oluline. Jah muidugi, te teete seda ka siin, lühikeseks ajaks. Võite teha seda paariks kuuks või aastaks, kui seda saate. Aga see ei ole oluline. Kasutage seda, mida maailm teile ette viskab oma vaimsete õpetustena. Mitte loota, et vaikselt olles saaksite tõsiselt vaimselt olemist õppida.

See, mis ego jaoks on ideaal olukord, ei ole seda tegelikult. Ideaalne olukord on see, mis annab teile väljakutseid. Ilma selleta ei ole ka vaimset ärkamist. See ongi tõde ja kui sa seda juba tead. Siis saad ka aru, et maailm peabki olema väljakutsuv. See peabki olema väljakutsuv, sest see tõukab sind edasi. See aitab evolutsioonil toimuda.

Elu on väljakutse kõigile eluvormidele planeedil. Igal eluvormil on omad väljakutsed. Ei oleks toimunud evolutsiooni ilma väljakutseteta eluvormidele. Olete vast märganud, et Universum annab sulle üksteise järel väljakutseid. Mõned lähevad selle peale närvi ja muutuvad murelikuks. “Miks elu mind rahule ei võiks jätta…. Miks tuleb alati järgmine jama. Just kui sain ühest üle ja elu läks heaks juhtus midagi muud…. Siin oli kõik korras ja järsku juhtus seal midagi… Miks nii on?” Sest nii see peabki olema.

Olen ka varem raamatust maininud “Vähem käidud tee.” Elu on raske, aga kui teame tõsiasja, et elu on raske, siis see enam ei ole raske. Mida see tähendab…. See tähendab… Kui tead, et väljakutsed on oluline osa elust, oluline osa evolutsioonist, seda teades ei reageeri sa enam üle, kui midagi jälle valesti läheb. Ütlete vaid oooo. See on alati mõeldud teie jaoks, et teile midagi näidata. See annab võimaluse minna sügavamale. Iga väljakutse annab võimaluse sügavamale minekuks. Olla rohkem teadlik. Lasta lahti egost.

Seega võid võtta vastu kõik, mis tuleb. Sarnaselt filmi vaadates, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Nagu juba eile mainisin. Sa ei taha ju vaadata filmi, kus midagi ei juhtu. Atlandi ookeani ületamine laevaga, mille nimeks on Titanic. Kõik on õnnelikud ja laev jõuab New Yorki. Saad 3 tundi vaadata inimesi laeval, kes veedavad lõbusalt aega. See ei oleks olnud väga edukas film. Filmis inimesed seisavad aga silmitsi surmaga. Kuidas küll sellele reageeritakse. Mis see nendega teeb. Seal see väljakutse ongi. Filmi vaadates seda imestadki.