Pühapäevased otseülekanded

Pühapäeval,
5.juunil 2022

Vestlus otseülekandelt:

Osalejaid: 277

Vestlus on siin toodud muutmata kujul, et oleks võimalik
soovi korral uuesti lugeda ning tunnetada ühist energiavälja!

Videomeditatsioon nr. 81, 5.06.2022.   Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 24.05.2022

Igas oskajaski on keegi, kes edeneb ja  mitmed teised taas püsivad paigal ehk nad ei suuda üldse end avada tõelisse edenemise salapärasse.

Inimkonnas elab teie mingis eriti väiksemast väikses ruumis üks väga vana ja väga paha olend. Seda olendit oleme nimetanud mustaks energiaks. Kust on inimkonda selline energia tulnud? Ütleksin, et meist, inimeste tegudest, mõtetest ja meie saavutustest ja ka tegemata jäetust. Kui me ei ole suutnud ja osanud teha just neid asju, mida me oleks pidanud oskama, korda saatma, suutma teha või jätta tegemata, mõtlemata ja isegi unistamatagi.

Oskamise Seadus  oskab olla nii eriti täpne kui ka päris kitsas, kui küsimus on meie, inimeste tegudest, mõtetest, unistustest ja mingitest soovidest teha teistele kas head, halba või juba sedagi, mida mitte kellelgi pole põhjust kunagi teha kellelegi, isegi mitte inimestele, ega loomadele, ega millelegi selliselegi, kes elab iseendana siin erilisel planeedil meie keskel. Meile, inimesteks sündinutele,  on see asi olnud kas täiesti selge või täiesti ebaselge. Vaid mõned võivad olla saanud juba sünnikingitusena oskuse mõista. Millal ta peab oskama teha asju õigel viisil või püsima omal kitsal rajal,  tehes otsuseid selle kohta, kas on parem olla vaid kõrval või sekkuda  asjade arengusse?

Üldiselt nii-öelda osavateks end õpetanud suudavad teha õigeid otsuseid, asetudes vaid tundlikult kuulama oma sisehäält. Ehk oskavad asetuda olema just  nii, et see hääleks nimetatud oma sisemine energia meis justkui sosistab. Või annab mingi sõnumisarnase mõtte, mõistmise ja samas ka aitab meil teha neid otsuseid justkui vaid kuulates oma sisemist soovitust teha midagi või siis jätta tegemata. Inimene kannab seda tarka häält enda sees. Keegi meist mitte  kunagi ei suuda seda näha ega tajuda, vaid ainult kuulata.

Kust inimesele see eriti raske õpetus siis aegade alguses on kas sünnihetkest alates asetunud või mitte? Nii, Oskamise Seadus ei ole sellest kunagi rääkinud, vaid lasknud sel olla meie eest igaviku aja peidus.  Kui jälle kasutan igavikku selleski asjas mingi aja määrana, kas on selleks mingi oivaline põhjus või õppimise vajadus? Ei, vaid see kõnealune Seadus andis minule selle sõna just sel hetkel kirjutamiseks. Ei ole tõelist põhjust seda esile tuua, vaid teha sellele seal lauses oma ruum ja asetada see teile, armsad lugejad loetavaks.

 Mõned ehk imestavad, kui kasutan neis kirjutustes sõnu ja mõisteid, mida üldiselt ei ole kasutatud isegi sellesarnastes osaval viisil esile toodud kirjutustes ehk kanaldustes. Sina, kes oled lugenud minu kirjutusi sageli ja paljusid, oled saanud teistestki kirjutustest õpetusi ja sarnastki teadmist, mis aitab sul aru saada, et seegi kirjutus tuleb kuskilt osavast lättest, kes oskab anda kas eriti oskuslikku või osavat teadmist igast kirjutatavast asjast.  Kas sa oled imestanud, kui saad loetavaks neid osavasti esile toodud sõnu ja mõisteid lugemiseks? Vaevalt küll, kui asetud nende mingitesse salapärade sarnastesse õpetustesse, olles aina kas väljaspool aega või mingis väga sügavas ruumis ja loed neid sõnu, mõisteid ja lauseid täiesti hardalt. Või ainagi nii, et püüad ka ise mõelda nende sõnumit oma rõõmuks ja omapäraseks  oskuste aitajaks tulla esile ja olla minu õpilane, kes olen Erkki ja natuke Ise Elu.

Kes siis oskab, tema oma ruum ka õpib ja samas saab endale õpilise salapära, kus neis kirjutustes on alati püütud igale osavale lugejale ümber paigutada omaks oskamise salapäraks mõista nende asjade tõelist sõnumit talle. Mõned lugejad ehk oskavad tajuda jälle, kuidas Oskamise Seadus ja Õppimise Salapära suudavad olla siis inimese ruumis sees või osaval moel aitamas lugejat ennast mõistma mingit sõna, mõistet ja lauseski esile toodud oivalist sõnumit, et nüüd sinule antakse väga erilisel viisil õpilist teadmist justkui ilma, et ise isegi märkad selle liikumist sinu omaks teadmiseks. Ise ma nimetan seda osavaks õppimiseks. Kes siis oskab, tema ka suudab isegi asetuda õpetajaks teistele, õpetama teisi oskamatuid.

Nii minustki kunagi toodi esile kirjutaja nendele kirjutustele. Algus oli juba väga rõõmus ja väga eriline, kui võrdlen seda selle kirjutusega täna. Oskamine  algas nii, et esiteks Osav Energia asetus omal viisil natuke Isegi koos minuga neid kirjutusi tegema siis, kui asetusin vastama tuttavatele ja mõnede sõprade  palutud asjadele ja küsimustele vaimsust puudutavatest asjadest. Märkasin, et olin ise kui kõrval ja neid vastuseid tehes keegi asetus ise kirjutajaks minu eest. Aegajalt imetlesin seda ja õppisin küll kiiresti mõistma, kes kirjutas koos minuga vastuseid teistele? Tema oma viis ilmutas sügavat oskust ja annet anda igaühe küsimustele väga tarku vastuseid. Minul tarvitses vaid asetuda kõrvale või olla kõrval ja anda Talle ruumi olla esil ja teha neid vastuseid küsimustele, mida olin saanud alul sõpradelt ja hiljem ka teisteltki.

Mida ma selle näitega tahan teile rääkida ja õpetada? Seda, kuidas ise õppisin olema uutmoodi avatud Sellele või Temale, kes oskab tulla meist esile ja olla esil?  Nii, ehk sedagi, kuigi olen aina natuke muugi oskamise ja õppimise mingisugune esiletooja, kui teen sinule ja teistelegi lugejatele neid kirjutusi nüüd natuke rohkem iseendana ja ka Tema abil, keda ise nimetan väga osavaks ja väga õppinud  Energiaks, Andeks ja Salapäraks sees. Enam ma ei too esile seda sama Energiat, Annet ja Salapärast Õpetajat, keda olen alati osaval viisil nimetanud Ise Eluks.

Miks, kui Tema oskab edasigi tulla esile sinust?

Vaadake, kuidas mõni võib küsida ja samas kõnetab mind kui inimest üldiselt, teine osa kõnetab olles isegi inimene? Kas on nüüd toimumas midagi täiesti uut, kui mindki osatakse kõnetada inimese kombel ja nimetada sinuks? Varem sellesarnast osavat kõnetust ei ole kirjutanud nendesse kirjutustesse, vaid olen asetunud olema kõrval, kui nimetan teisi esil olijaid. Kas see on esimene sel viisil tehtav kirjutus, kus olen vana mees nimega Erkki, ja keegi teine esitab minule neid küsimusi oma nimel. Või siis, et samastab ja nimetab mind inimese ruumis olijaks, ei enam nii, et oleksin esil kas koos oma kõrgema Minaga või Ise Eluga neis kirjutustes? Mitte täiesti, kuigi on sellegi kirjutuse eesmärk õppida olema jälle nii-öelda tavaline inimese ruum ehk normaalses inimese ruumis ja kirjutada neid pea sarnaseid kirjutusi teile, armsad lugejad.

Miks siis pöördun tagasi vana mehe ruumi neis kirjutustes? Vastan ise öeldes, et tean, et olen natuke edenenum kirjutajanagi kui olin kunagi varem. Kas siis oleksin edenenum kirjutaja või edenenum inimesena? Nii, seda sinul ja ka minul oleks ise tarvis suuta mõelda, sest enam ma ei too esile Teda neisse kirjutustesse, kuigi seegi oleks vahel, kes teab, sinule ja minulegi mingil moel kas osavamate kirjutuste esile tulemise salapära või väga suurte võimete ja salapärade avanemine nende kirjutuste kaudu või abil. Kas on keegi siis edenenud, kui Tema asetuks alati esile, kui oskamatu seda palub ja loodab? Vaevalt, sest inimese oma võime ja salapära on osaval viisil alati olnud neis kirjutustes kas täiesti kaasas või vahel eriti erilisel viisil.

Kuidas siis ja millal?  Siis, kui aeg ja see teinegi nimega nimetamatu on igas osas  inimese ruumist väga osavasti ära.

Kas need mõlemad siis oskavad olla just nii nagu eespool kirjutuses ütlesin? Jah, sest nemadki õpivad, olles sageli lahti või igas osas ära nende sõnade,  mõistete  ja lausete osas. Vaid ühel viisil needki suudavad vahetevahel häirida  sinugi lugemist, armas sõber ja isegi nende kirjutuste esile tõusmisi sinule. Seda asja on sinule täiesti osaval viisil räägitud, nii et enam ei korda seda, vaid olen valmis jätkama uue teemaga.

Inimkonnas on see teine energia mingis sopi taolises ruumis, kust ta on asetanud end ka igasse inimkonna väikseimassegi liikmesse ootama, kes võtaks teda kasvõi hetkiti endast esile ja asetaks teda olema aegajalt mõnes muuski ruumis, kui seal, kuhu ta alguses on meisse asetatud olema?  Kui nüüd üks, kaks ja kolm erilist ruumi teis oskavad olla selleski lauses nimetute lugudena, kas oskate aimata, millal nad avavad teist oma ruumid selle musta väga osava, kuid veel täiesti olematu väikese olendi asukohaks? Kas nad on siis täiesti oskamatul viisil teinud midagi või jätnud tegemata, kuigi oleks olnud vajadus teha?

Sellele asjale  te ei oska veel anda tarka vastust, sest te ei oska asetuda sellesarnastesse ruumidesse, kus olete väljaspool aega. Sina ega minagi ei oska isegi küsida neilt ruumidelt, kas nad on need ja kas nad on alati valmis aktiivsemalt vastu võtma selle musta olendi esile tõusmist või ei? Seda me kunagi ei suuda, kui ise oleme ajast ja sellest olendist kõigiti lahti. Või vahel natuke muudki viisi püsivad mõlemad meist kaugel.

Kuidas sina mõtleksid sellesarnasest küsimusest inimesena?  Kas sa oskad tagasi asetuda inimese ruumi ajatusest või selle välisest ruumist? Igaüks vabaneb sellest kiiresti ja täielikult, kui hetkeks mõtleb olevat sellest natukegi lahti. Püüame nüüd püsida sellest lahus, sest osavamad lugejad on aina tahtelised õppima, ei siis olema aja kitsas ruumis ilma mingi toeta omast kõrgemast Minast, kui on asetunud lugejaks sellelegi kirjutusele.

Sellele küsimusele antakse mulle väga tark vastus: inimese ruum on aina valmis vastu võtma just seda, mida ta ise tunneb tahtvat. Pole vaja teada, kuhu ja mis moodi see olend asetub meisse, vaid on vajalik alati sellest nii hästi lahus olla, kui see vähegi on võimalik. Mõni küll võib alla anda selle ahvatlustele, kuigi püüab olla kui osav ja õppinudki, kui ei suuda ohjeldada isegi ajuti oma tahtmisi ja himusid, ja on valmis õpetama end asetuma avatuks selle väga erilise ja õppinult asetuva olendi mingitele ahvatlustele. Keegi oskab, kuid harva. Sest inimese ruum on vastuvõtlik  ja valmiski alluma ahvatlusele, mis kasvab oskamise ja õppimise abil vahel kiiresti ja vahel taas aeglaselt.

Millal kiiresti ja millal taas aeglaselt?  Nii, sellele ei oska ise ka anda teile tarka nõu või osavat õpetust, sest igaühel see kiirus ja aeglus on mingit viisi oma oskamise kaudu hangitud või õpitud. Keegi ei edene muudeski asjades ja keegi edeneb, sest Elu Enda vool on iga inimese oma kink või kingi puudus.

Kas oskate nüüd mõelda, millal see on kingitus ja millal kingi puudus? Üldiselt  võiksin väita, et igale see asi on mingit viisi pärandina saadud. Teised teevad kõike väga intensiivselt ja kiiresti. Teised taas enne mõtlevad järele ja on edenenumad, kui paljud neist, kes on igavesed uute asjade esile toojad. Nende jaoks on elu kui igavene võistlus ja midagi võistluse sarnast. Mõnele  see pole mitte, vaid pigem kiirete asjade ja otsuste keerlemist ja vahel isegi analüüsimise vältimist. Kumbki neist viisidest ei ole kunagi olnud teisest parem, vaid mõlemad neist on sama tarkade ja sama oskamatute inimeste viis olla ja elada. Nendesse eriliselt eriliste inimeste juurde pöördun mõnes kirjutuses tagasi. Täna olen jälle kirjutanud natuke mingist tavast olla inimene või inimese sarnane ehk püsida puhtana või olla vahetevahel selle tumeda, halli või musta oskaja kandja. Vaid üks neist edeneb ja teised jäävad keerlema jätkuvat keerlemist olla ja elada nii ajas kui selle mingi muugi ruumiga ühes ja samas olemises kas natuke või natuke rohkem. See on iga inimese üks kõige suurem oskamise annetest hoida end lahti sellest teisest ja elada võimalikult puhastes ruumides oma olemises, olles siin eriti erilisel ja eriti kaunil planeedil vaid väga lühikese hetke.