Pühapäevased otseülekanded
detsembris 2022

Pühapäeval,
11.detsembril 2022

Osalejaid: 193

Videomeditatsioon nr. 108. 11.12.2022. Lille Lindmäe
Erkki Tuomala 4.12.2022: „Oskamise seadus lubab nüüd mul avada
ühe ruumidest teile natuke avatuks ja kuidagi veel ka sulgeb sellest
osa.“

Olen jälle väga ettevaatlik, kuid samas ka eriti avatud, sest et inimesed veel ei
suuda isegi hetkeks asetuda samasse ruumi minuga, vaid on edasi inimese
ruumis seda kirjutust lugedes. Miks ma siis tavaliselt tahan teha neid kirjutusi
teile, kui nende sõnumid on paljudele huuhaad või vähemalt väga eriline
lugemine? Ehk nende ühed oskamised asetavad end sellistesse olemise
ruumidesse, kuhu mõned teist, armsad lugejad, veel ei suuda end tõsta. Kuigi
see oleks juba vajalik, et kõigile lugejaile avaneksid nende kirjutuste
mingisugused salved, ja neist tuleksid esile isegi samad Energiad, samad Anded
ja Salapära sarnased uksed nagu minule mingiteks aitajateks tõlgendada isegi
need osavaimad salapära sarnased teated inimestele, avama uusi ruume
endast.

Keegi teine inimene siis ei õpi ega saa mingil viisil tõusta vanast inimese
ruumist, kui ei aseta end esiteks mingisugusesse uude ruumi ja alles siis sinna
samasse olukorda, kuhu ma olen end aste astmelt juba suutnud üle viia. Seda
ruumi siis igaüks kannab sees, kuigi sinna veel ei osata minna.
Mõni teist lugejaist ei oska veel mõelda, miks mina püüan rääkida teile neist
uutest ruumidest, kuigi need on paljudele teist täiesti võõrad ja isegi huuhaaks
nimetatute sarnased? Kas olen siis end rõhutav, kui püüan avada neid asju,
millede taha olen isegi alles püüdmas? Vaevalt, sest ma ei ole kunagi
kirjutanud täiesti iseendana, kuigi osa teist on nii mõelnud, lugedes seda
kirjutust. Sinule ja isegi minule iga sõna ja lause on täiesti uus teadmine.
Tavaliselt ma kunagi ei taju järgmist sõnagi , mis avab ise end neist lausetest,
vaid pean sageli hetke ootama enne, kui teen järgmist lauset ja sõna.

Kes siis annab mulle neid lauseid mingil viisil? Kas võiksite lugejad nüüd natuke aega mõelda seda küsimust? Ühed püüavad ja teised isegi ei vaevu mõtlema, vaid pigem püsivad justkui lahti sellistest asjadest, sest neile sellesarnased küsimused võivad põhjustada ütleksin, et nende olemise tarbetut häirimist. Ehk mingil viisil isegi ärritavad inimese oskust küsida ja natuke arutleda. Minulegi need küsimused olid aegajalt natuke rasked ja samas ka kuidagi aitasid mind edasi pääsema oma vaimsuse rajal või sinna ruumi, mida peame endale vaimsete asjade avamises mingisuguseks aitajaks. Sinulegi siis igas küsimuses on nii natuke arutlemist kui ka samas mingit muudki rõõmu ja edasi pääsemise energiat või abi sarnast ruumi kaasas, kui oskad ise vastata õieti nendele küsimustele.

Kas vastate jälle või lähete edasi lugema? Nii mina, sina ja iga lugejaks asetunud inimene kas väldib või pääseb justkui sügavamale mingitesse uuematesse ruumidesse. Kas oskad mõelda, et me inimesed elasime vaid nende ruumide kaudu? Need ruumid on mingisugused laiendused meis endis, need oskavad avada teie teadvust natuke laienema nüüdsest osavamaks või isegi natuke
andekamaks ruumiks teis ja teie oma andmepangas, kust te toote esile asjad, mida olete üldse õppinud või õpetanud endale. Mõned teist oskavad küll mõelda, et inimeses on kohti või ruume, kust inimene ise oskab tõsta esile mõned sellisedki asjad, mida ta isegi ei mäleta, vaid need on mälus nii, et oskavad ise avada oma teadmise teist, kui oskate või olete õpetanud neid esile tõusma neist pankadest või ruumidest. Inimeseski on siis kohti, millede taha arstidki veel ei suuda mingilgi viisil minna või asetada mingisugust aparaati või
vahendit, vaid need on edasi nende eest peidus.

Kui olen edasigi vaid inimese ruumis olev vana Erkki, kas võiksin siiski avada neid esile toodud ruume? Ehk kas oskan nüüd ise minna justkui nende sisse ja vaadata või tõsta neist sellist teadmist või mälestust, mida tavaliselt ma varem
ei ole mällu tõstnud? Vastan öeldes jah, saan küll ja oskan vaadata isegi sellistki, mida hakkan kunagi tulevikus kas tegema või ütlema mõnel üritusel.

Toon neist mõlemast ühe näite siia kirjutusse. Alustan möödunud ajast, kui olin väga erilises inimeses väga pisikese osakese
osana. Küsimus oli mingist osaelust, kes olin nii kolmsada aastat tagasi ainsal maal, kuhu olen jälle sündinud Erkkiks. Elasin siis inimesena või tema mingis ruumis väga väikese killu killuna, sest ei me kunagi otseselt tule tagasi mingile planeedile täiesti sama inimesena või olevana, vaid ikka väga olematu oleva sarnasena, killuna kusagilt varem elanud inimesest. Elasin siis samal maal, mida
nimetatakse kodumaaks, kuigi Soome oli alles edenenumate inimeste kujutluses, mitte siis veel teadlike inimeste mõtetes väga üldine. Mindki osati natuke avada juba siis nendele ruumidele, kuhu püüdsin mingil uuemal viisil pääseda, olles siis ühes inimeses tema samasuguse killuna.

Ehk tema kandis minu praegust ruumi juba siis endas nii, et soovis ja justkui meeles juba kujutles
seda nüüdset maad vabaks ja iseseisvaks riigiks, kuigi paljudele siis elanutele sellesarnast ei võidud veel teistele tuua avalikult kuuldavaks. Miks? Selleaegne valitseja ei sallinud sellesarnast vestlust ega isegi mõtteidki, vaid pidas nende
esitajaid endale vastuhaku õhutajateks.

Kas oskate nüüd mõelda, kes ma sellel ajal olin, või kelles oli sellesarnaseid meelepilte juba kolmsada aastat tagasi? Sellele vastajadki vaevalt et oskavad anda väikestki nime või kas peaks ütlema, et kedagi nimeliselt. Sest sel ajalisel ajal oli väga vähestel inimestel iseseisvus veel kauge asi. Paljud polnud isegi kuulnud, et Soome või sellal Rootsi üks maakond või maaosa võiks kunagi saada
iseseisvaks riigiks. Tõepoolest ei, vaid oleks ilmselt edasigi üks maakond suurest riigist.

Sellele küsimusele on siis paljudel eriti raske vastata, ütlen ise selle mehe nime: tema nime kirjutati siis samamoodi, kui minugi nime ehk Eriku Pojapoeg Haraldi kolmas vend, kellest keegi ei ole kunagi kirjutanud väikestki mälestust. Kes isegi
mäletab kedagi Haraldi või Eriku nimelist? Kas nad olid juba alguses sündinud siia nüüdsesse Soome või Rootsi? Ei, vaid nad olid siirdunud Rootsist algul Turusse ja sealt hiljem tagasi Rootsi. Sellest Haraldi suguvõsast alguse saanud
Erik küll saavutas edu hiljem sõdades ja tal oli väga tähelepanu väärseid saavutusi, sõdides kindralina Euroopa nüüdsetes riikides paljude teiste, edukate kindralite vastu. Kas oskate teda ühendada kellegi suure kindraliga?

Jälle väga eriline küsimus teile vastamiseks.
Püüan nüüd ise avada tema nime lugejatele. Teda nimetati kunagi Rootsi tähtsaimaks sõduriks kolmel eri puhul. Kahes öeldi, et tema nime ei saa kunagi tuua mingissegi Rootsi väljaandesse, sest tema tegusid peeti väga julmadeks ja eriti tooresteks. Kolmandas väljaandes tema nime peeti liiga lugupeetuks, nii et kuningas laskis ta vangistada oma hirmude tõttu. Tema üle mõisteti kohut ja ta
hukati samamoodi kui paljud tema võistlejadki ehk hukati, et inimesed saaksid omale sõdade süüdlase ja kuningas pääseks neist justkui lahti ehk oleks mingil moel süütum kui tema kindralid. Kes ta oli? Erik oli eesnimi ja perekonna nimekski kerkib jälle seesama Haraldi kolmas pojapoeg. Muud nime ei tule esile.

Kui veel asetun sinnagi ruumi, kus hakkan rääkima midagi sellist, mida te veel ei ole kuulnud mind rääkivat teile, võin täiesti oskuslikult avada samasuguse ruumi öeldes: inimese oma ruum suudab edeneda kunagi tulevikus isegi olema samas ruumis jälle kui siis, kus inimest veel ei olnud olemas. Oli vaid Elu Ise ja Temast esile tõusvad väga suured ja väga väiksed sädemete sarnased killud.

Oskamise Seadus lubab siis minule need mõlemad teadmised, kuigi ma ei ole kunagi varem püüdnud selgitada, kes ma olen olnud, olles suur sõjapealik või isegi kindral, kes oli väga andekas, kuid samal ajal ka karm vastaspoolele, kes sõdisid tema vastu. Olen rahul väga ohtlikul viisil tema tõelise nimega, sest ma ei võta enam midagi temast oma ruumi, kui oskan hoida tema nimegi endast
lahus. Samamoodi, ma mitte kunagi ei suuda öelda mustast mustema olendi tõelist nime, et sealt ei avaneks minule väiksematki killu kildu olema või asetuma minu ruumidesse kasvatama oma oskamatusi.

Nende kahe väga erilise mälestuse, või oleks ehk parem öelda tulevasegi mälestuse, oskamise salapäradki oskavad siis ise asetada midagi minule esile toomiseks isegi minevikust ja tulevasest ajalisest ajast. Ehk sinagi, armas lugeja, oskad nüüd seostada samamoodi nende teadjate ja ennustajate annete samasugused oskused siia praegusesse viisi avada nii olnut kui isegi tulevastki andekust teineteisega. See minust avanev salapära sarnane oskus on mingil viisil uuem viis avada neist ruumidest nii vanu kui ka sedagi, mis ei ole veel
avatavad nende vanade oskuste abil.

Kas sinna on tõusnud midagi ka sellest, mis on tulevik meile inimestele? Jah, kuid seda ma ei taha teile veelgi avada liiga palju, vaid ütlen, et kõik, täiesti kõik, asjad on nii esil kui ka avatavad, kui inimese ruumist pääsetakse neid vaatama või esile tooma. Sinulegi, armas lugeja, need asjad võivad avada end, kui vaid õpid ja õpetad end minema samadesse ruumidesse, kuhu mina olen
nüüd aste astmelt pääsemas.

Kes siis avab need väravad, kui inimene suudetakse üle viia sellistesse ruumidesse, kuhu me veel tavaliselt ei oska asetuda olema? Vastan jälle öeldes, et on vaid kaks sellist Energiat, sellist Annet ja Salapära, kelle abil inimesegi oma osavam pool suudetakse üle viia justkui olema ja elama kahe kõige Suurema Energiaga koos. Ühte nimetan Isaks või Loojaks ja teist Tema Isaks ehk
Eluks Ise.

Nii ühest väga algelisest ruumist suudab avaneda seegi ruum, kuhu asetuvad nii inimese ruum kui ka needki kaks eriti Suurt Energiat, kellede mingisugused kildude killud oskavad olla koos isegi mingisuguse inimese energiaga. See Energia on juba igale lugejaks asetunule täiesti tuntud ja osaval moel avanenud killu kilukene Elust Ise ja Tema Pojast. Ehk Elu Enda Poeg on
avanud osa Endast samasse ruumi kahe Suurima Energiaga. Kes siis oskab, temast avatakse killu killuke ka sellessegi ruumi elama iseendana. Kas oskate mõelda, et Talle antakse mingil ajal isegi nimi, kes asetatakse omaks osavaks
ruumiks sellesse vanasse inimesse nimega Erkki?

Nende sõnadega ja nende väga eriliste lausete ja fraasidega lõpetan jälle selle uusima kirjutuse teile, armsad lugejad.